Ma Elan Siin | Vikerraadio | Err

Hanna Dovha on noor ukrainlanna, kes kolis aastate eest vanematega Eestisse. Tema esimesed eluaastad möödusid Lipovetsi külas ja seejärel juba Valgas. Pärast Valga Gümnaasiumi lõpetamist läks neiu Balti Filmi-ja Meediakooli, sest multimeedia ja filmikunstniku töö on teda alati paelunud. Hanna on uskumatult energiline, sest peale pingelise õppetöö on ta hõivatud ka Valga Ukraina Seltsiga, vabatahtlikuna lööb kaasa aga Valga Militaarteema Pargis. Eesti elu peab ta huvitavaks ja toredaks, ent ei unusta ka oma isaisade maad - igal aastal tuleb vähemalt üks kord ära käia Ukrainas..

Seekord räägime Eestis elavate vanausuliste jõuludest ja need algavad 6.jaanuaril. Liigume ajas edasi-tagasi, ehk uurime ka saja aasta taguseid kombeid. Ning tõdeme, et mõnedki on neist tänasesse päeva kaasa tulnud, mõned aga jäänudki aegade hämarusse. Näiteks kuuske ja kingitusi vanal ajal ei tunnistatud, tänasel päeval vaadatakse sellele leebemalt. Eriti segaperedes.

Liya Mahmutova sündis Orenburgi oblasti väikeses linnakeses. Naine leiab, et nad olid täiesti tavaline tatari pere koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Nii ei jäetud vahele ühtegi rahvus- või usupüha, mille juurde kuulusid kohustuslikus korras rahvariided. Rahvustoidud mõistagi ka. Heldimusega meenutab Liya oma vanaema - põhilist elutarkuste õpetajat.

Dita Lince on lätlanna, kellele Eesti on saanud teiseks koduks. 1993.aastal sai ta tuttavaks oma tulevase, eestlasest kaasaga. Esimesed kümme kooselu aastat möödusid Riias, kus sündisid ka kolm tütart. Eestisse koliti 2004.aastal, kui vanim tütar läks 1.klassi. Täna on Dita läti keele vandetõlk ja tegutseb hoolega Läti Rahvuskoolis Taurenis.

Anna Laine töötab Soome Instituudis programmijuhina. Loomulikult on Soome 100 ürituste korraldamine talle põnevaimaks väljakutseks selles ametis. Anna on uhke, sest pole varem nii suuri üritusi välismaal teinud. Ent ka naise kodu on juba aastaid Eestis. Ta meenutab, et kui esmakordselt käidi siin perega 80-ndatel, hakkasid nad vennaga tagasiteel Helsingisse laevas nutma, sest tahtsid Tallinnasse tagasi. Suur Eesti-kiindumus haaras tasapisi kõiki ja kui Anna oli 2012.aastal siia kolinud, tulid vanemad ja vend varsti järele.

Mothesim Ali Adil on sündinud Pakistanis Karachi linnas. Noormehel on magistrkraad ärijuhtimises ja Eestisse sattus ta 2008. aastal nii abikaasa kui ka sõprade tõttu. Esimeseks töö-ja elukohaks sai Tartu, edasi koliti Tallinna ja tänaseks on Ali Adil kebabi-restorani omanik. Pakistanlane teeb omalt poolt kõik, et nii toit kui teeninduskultuur oleksid seal kõrgel tasemel.

Vlad Florea on Moldovast pärit rumeenlane, kes elab juba aastaid Eestis. Mehel on lapsepõlveaegadest ainult helged mälestused - vanemate hellus ja töökus, vanaema savimajake, kus oli heinapõrand. Elati suures külas, kus inimesed olid väga looduslähedased ja sõbralikud.

Artur Thagasitov on rahvuselt kabard ja sündinud Kabardi-Balkaaria Vabariigis. Mees on üsna enesekriitiline ja leiab, et eesti keelt peab ta veel kõvasti harjutama. Siia sattus ta aga 80ndatel - kõigepealt sõjaväkke, seejärel Meremeeste kooli. Täna on Artur kaugsõiduautojuht, tal on kodu ja pere Eestis ja Põhja-Kaukaasiasse tagasiminekule ta enam ei mõtle. Et salvestusel oleks kindlam tunne, võttis ta kaasa oma naise, venelanna Ilona Thagasitova. Nendega ajas juttu Haldi Normet-Saarna. Kuulake 11. novembril kell 17.05.

Eestis elav ungarlane András Gelencsér meenutab oma lapsepõlvest traditsioonilisi lõunasööke ja viinamarjade korjamist. Viimane oli eriti meeleolukas, sest poisi vanaisa oli huumorimeelega ega pahandanud kunagi laste naljade peale. Nalja ja ulakusi aga juhtus kodu - ja põllutööde käigus tihti. Eestisse sattus ungarlane esimest korda 2001.aastal turistina ja talle meeldis siin väga.

Leonardo Ortega on sündinud Mexico City`s. Lapsepõlvekodust sai noormees kaasa teadmise, et pere on väga oluline ja selle tähtsust ei saa kuidagi alahinnata. Nagu ka oskus tööd teha ja vaeva näha, et midagi elus saavutada. Positiivse energiaga laetuna soovis Leonardo minna Tšehhimaale välistudengina õppima, seal aga kohtas eesti tüdrukut. Noortest sai paar, mõne aja pärast sõitis mehhiklane koju õpinguid lõpetama ning hakkas ka aeg-ajalt Eestis käima.

Oli 1996.aasta kõledavõitu talv ja aserbaidžaanlanna Sänäm oli esimesi kuid Eestis. Istus oma Lasnamäe kodu ees pingil ja kuulas naabrinaiste imestunud küsimusi, miks ta küll nii päikselisest kohast siia külma ja pimedasse Eestisse kolis. Keegi teda niikuinii omaks ei võta ja keele õppimist pole mõtet mitte proovidagi - nii võimatult raske on teine! Ent tema abikaasa, samuti aserbaidžaanlane Fikret töötas siin. Samal aastal sündis peresse laps ja siis ei pidanudki Sänäm enam vastu ning kolis pojaga sünnimaale tagasi.

Matthew Crandall on pärit USA-st, Idaho osariigist. Juba kodust sai noormees kaasa huvi nii sise- kui ka välispoliitika vastu, terve perega tavatseti jälgida näiteks Ameerika presidendivalimisi. Eestisse tõi teda muu hulgas huvi, kuidas väikeriik suure ja ettearvamatu naabri kõrval hakkama saab. Ameeriklase uurimisvaldkonnaks saigi väikeriikide julgeolek oma erinevates ilmingutes.

Iraida Zahharova on rahvuselt tšuvašš ja elab Eestis alates 1985.aastast. Eesti keele on naine üsna hästi selgeks saanud ja tema energiat jagub paljude asjade jaoks veel. Nii on ta Tšuvaši Kultuuriseltsi liige ja väga aktiivne oma rahva pärimuskultuuri tutvustaja. Iraida vanaemad olid tublid käsitöötegijad ja see armastus kandus üle ka lapselapsele. Saatekülaline kogub vanavara, rahvakunsti ja tema loodud on ka Tšuvaši Rahvariiete muuseum. Samuti on Iraida Zahharova tšuvašikeelse raadiosaate autor. Juttu ajas Haldi Normet-Saarna. Kuulake 7. oktoobril kell 17.05.

Ilze Salnaja-Värv on sündinud väikeses Läti külas Kuramaal, mis on ühtlasi Läti ja Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond. Naine mäletab lapsepõlvest toredaid külarahva ühispidusid nii jaanipäeval kui vana-aastaõhtul ja tunneb neist vahetevahel puudust. Ent käidi ka talviti metsatalgutel ja suviti heinatalgutel. Kui Ilze kohtus oma tulevase abikaasaga, tuli ta Riiast Tartusse ja nüüd on tema kodu siin.

Edina Csüllög tuli kõigepealt Eestisse 1995. aastal vahetusõpilasena. Teist korda tuli ungarlanna 2008.aastal ja jäi. Edinal on kolm magistrikraadi, neist viimane Balti Filmi - ja Meediakooli filmrežii erialal. Täna tegelebki naine filmifestivalide korraldamisega, samuti filmialaste koolitustega. Lisaks aga edendab soome-ugri kultuuri, näiteks läinud suvel valmisid esimesed lühimängufilmid nii karjala kui setu keeles. Edina elab oma perega Setumaal ja see on talle igati meelepärane. Lisaks kõigele on tore ka igapäevast toitu oma aias kasvatada.

Reda Marks on rahvuselt leedulanna ja tuli Eestisse 1969.aastal. Samal aastal astus ta Kunstiinstituuti, et õppida nahkehistööd. Alates 1984.aastast on Reda Eesti Kunstnike Liidu liige. Seega kulges leedulanna elu nii, et ta jäigi Eestisse elama. Lõi pere ja sai oma imeliste nahktaiestega tunnustatud kunstnikuks. Tänasel päeval paneb Reda rohkem rõhku maalimisele ja tegeleb ka oma lapselastega. Naine kahetseb, et pole siiamaani eesti keelt korralikult selgeks saanud ja loodab, et saab sellega lähiaastatel siiski hakkama. Reda Marksiga ajas juttu Haldi Normet-Saarna.

Betina Beškina on Eestis sündinud ja elanud terve elu. Naine on pärit juudi perekonnast, kus rahvuslikud traditsioonid ja põhimõtted on olnud au sees. Neid on ta valikuliselt kaasa võtnud ka oma tänasesse koju. Juuditar meenutab, et vanematele oli esmatähtis vaimsus, hea haridus ja intelligentsed sõbrad. Materiaalsed huvid piirdusid aga üksnes eluks hädavajalikuga. Omaette arvamusliider oli ka vanaema, kes igavlevale lapselapsele teatas, et igav võib olla ainult rumalal inimesel.

Cecilia Sarmiento tuli Eestisse katoliku kiriku institutsiooni Opus Dei missiooniga. Elav ja rõõmsameelne peruulanna on hariduselt molekulaarbioloog ja pühendunud teadusele ning tudengite õpetamisele Tallinna Tehnikaülikoolis. Täna meenutab ta naeruga pooleks, kui raske oli üle elada esimene Eesti talv. Harjunud kõrvetava päikese ja ülisooja kliimaga, oli külm põhjamaa esialgu tõeliseks šokiks. Ent nüüd on peruulana siinse eluga igati kohanenud, räägib vabalt eesti keelt ja suhtleb rõõmuga kõige erinevamate inimestega.

Akiko Masaki tuli Eestisse 2000.aastal ja hakkas õpetama Humanitaarinstituudis jaapani keelt. Tasapisi kohanes jaapanlanna siinse eluga, kohtus tulevase abikaasaga ja sünnimaale naasmise plaanid jäid kõrvale. Täna kasvab peres kaks last, kes emaga räägivad jaapani, isaga aga eesti keelt. Akiko meenutab vahel oma sünnilinna Chiba`t, kus tema lapsepõlves oli veel alles bambusmets. Tänaseks on see asendunud majadega.

Gerhard Lock, siin elav sakslane, on oma noore ea kohta ülimalt palju saavutanud. Kokkuvõtlikult võib tema kohta öelda küll muusikateadlane ja helilooja, ent noormehe tegemiste haare ületab vast eelmainitud ametite tavapärased piirjooned kuhjaga. Gerhard tuli Eestisse 2002.a. sest oli avastanud, et Eestis oli ja on palju huvitavaid heliloojaid. Viiuliõpingud oli ta vahetanud muusikateaduse vastu juba Leipzigi ülikoolis, meie Muusikaakadeemias need jätkusid. Paralleelselt õppis sakslane eesti keelt.